Kuidas ORM sündis ehk meie lugu

Ma tean, mida Sa mõtled – jälle mingi pastakast väljaimetud lugu, et toode paremini müüks. Ma olen seda ise korduvalt mõelnud, kõigil tundub olevat tohutu missioon ja selle taga see üks innustav ja peaaegu pisaraid kiskuv teekond selleni. Ja seetõttu valdavad mind neid sõnu ritta seades veidi kahetised tunded – pean vist tõesti oma sisemist skeptikut taltsutama, kuna nüüd on ka minul üks lugu rääkida. Tegelt lugusid on mul erinevaid ja mitmeid, nii mõnigi neist ei kannata tõenäoliselt trükimusta. Mis üldse kannatab trükimusta? Ja kus trükimusta kasutatakse? Oleks vist aeg oma vokabulaari uuendada.

Tahame seda või mitte, aga välimus mängib elus suurt rolli. Ja minu puhul kehtis ütlus “Kaugelt komöödia, lähedalt tragöödia”. Olgu, ma olen tõenäoliselt enda suhtes ülekohtune, aga mulle meeldib iseenda üle nalja teha. Ja igas naljas peitub siiski ka killuke tõtt. Minu puhul oli selleks tõeks kõõm. Kõõm, mida kaugelt ei näe, aga lähedalt siiski. Ja see tekitas minus ebamugavust. Tundsin, et kõõm mõjutas drastiliselt minu elukvaliteeti. Ma ei saanud kanda tumedaid riideid, kust kõõm väga silma torkas. Mulle ei meeldinud inimeste lähedus, kuna arvasin, et nad keskenduvad ainult valgele kraamile mu õlgadel ja ülaseljal. Igatahes, kohutavalt ebamugav oli. Ja see ajendas mind lahendusi otsima – olen veetnud lugematuid tunde lugedes teadusartikleid, uurides kõikvõimalikke abivahendeid, koostisosasid, ohverdusrituaale, katsetades ja analüüsides, minnes sügavamale kui Mariaani süvik – ja ma sain oma murest jagu!

Oleks mu mured siis kõõmaga piirdunud, oo ei. Aastad ei ole mulle armulikud olnud ja mind on tabanud üks meeste peamiseid hirme – juuste hõrenemine. Minu puhul just juuksepiiri taganemine ja esialgu selle legendaarse poolsaare tekkimine, kuid ega see veetaseme tõus kaugel pole ja saarekese tekkimine pealaele oleks vaid aja küsimus. Võib-olla oled kuulnud Baader-Meinhofi fenomenist? Lihtsustatult, pärast mingi faktori esmakordset märkamist, hakkad seda tõenäoliselt aina enam märkama. Mul oli juuste hõrenemisega sama lugu, aina enam märkasin nii oma suhtlusringkonnas kui ka tänaval mehi, kes vaevlesid sama mure käes. Vapramad võtavad saatuse julgusega vastu ning ajavad pea kiilaks, kuid ma tahtsin loota, et elul on veel mõni õlekõrs varuks. Kõõmaprobleemiga tegelemise jooksul saadud teadmised ja kogemused kulusid järgmise mure lahendamiseks marjaks ära ja juba õige pea asusin katsetama. Ja ausalt öeldes, katsetasin ma igasugu veidraid asju. Kuni lõpuks sain dušši all Pearu Paulust tsiteerida: “Lõpuks leidsin Sind, kus küll peitsid end nii kaua”. Kõik see suur töö ja katsetamine hakkas end ära tasuma, kui nägin tulemusi.

Aga ma ei taha ainult oma muredest rääkida – kõigele muule vaatamata on mul keskmisest parem habemekasv. Kui ma elus millegi eest üldse kiita ja komplimente olen saanud, siis see on mu taevast kingitud kaelarätt. Ja pole mõtet luisata, komplimente on väga mõnus saada. Ja mis juhtub, kui saad komplimente? Su enesekindlus tõuseb, vähemalt minul läks nii. Ja seetõttu tegi seda ka mu elukvaliteet. Ja kui panna nüüd kõik eelnev kokku – erinevad karvakasvuga seotud ja nendest tingitud mured ning rõõmud, siis jõuamegi Ormini.

Ormile ei meeldi pikka juttu rääkida, ta on põhjamaise mehe etalon – lihtne, konkreetne, tugev. Ei ole midagi üleliigset – koostisosad on valitud väga hoolikalt, jättes sisse ainult parima. Ja tootevalikkuse on võetud tooted, mis mind päriselt on aidanud – esmalt lahendanud mu karvakasvust tingitud mured ja seeläbi omakorda üleüldiselt täiustanud mu elu.